Kui reisija korraldab oma reisi ise, on selge, et reisiga kaasnevad riskid on valdavas osas reisija enda kanda. Reisikorraldaja kaasamise korral on õiguskorra jaoks vaja aga lahendada küsimus, kuidas jaotada reisi ohtlikuks muutumise korral riskid reisija ja reisikorraldaja vahel. Kes peab hoolitsema reisijale piisava info andmise eest ning kuidas ohuolukorra tekkimise korral jagada vastutus ja reisija tagasi lähtekohta toimetamise kulud?
Urmas Volens’i ja Maria Pihlak’u artikkel otsibki vastust neile küsimustele. Artiklis uuritakse võlaõigusseaduse 44. peatükis sisalduvaid pakettreisilepingu norme ning analüüsitakse reisi ohtlikuks muutumisega seonduvat riskijaotust kehtivas õiguses ja selle alusel kujunenud kohtupraktikas. Aastal 2016 on Riigikohus teinud ühe neid küsimusi põhjalikult käsitleva lahendi (RKTKo 3-2-1-75-16), mille mõjusid käesolevas artiklis lähemalt uuritakse. Artiklis uuritakse ka seda, missugune saab olema õiguslik olukord alates 2018. aasta 1. juulist, kui tuleb hakata rakendama uut Euroopa Parlamendi ja nõukogu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiivi.
Reisiga kaasnevate ohtudega seoses käsitletakse artiklis eelkõige kahte küsimust. Esiteks: kui kaugele ulatub reisikorraldaja kohustus teavitada reisijat reisiga kaasnevatest ohtudest ning missugused õiguslikud tagajärjed kaasnevad teavitamiskohustuse rikkumisega? Teiseks uuritakse seda, millistel tingimustel on reisijal ja reisikorraldajal õigus reisi ohtlikuks muutmise korral pakettreisileping üles öelda, missugused õigused ja kohustused sellise ülesütlemisega kaasnevad ning kuidas jaotada poolte vahel pakettreisilepingu ülesütlemisega kaasnevad kulud ja rahalised kohustused.
Artikkel on kättesaadav ajakirja Juridica veebilehel.