2016. aasta alguses tegi Euroopa Kohus otsuse Leedu kohtute esitatud eelotsuseküsimustes, mis puudutasid piireülese kahjujuhtumi ja kindlustusandjate vahel vastutuse jagunemise suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramist Rooma I ja Rooma II määruse järgi. Mõlema kohtuasja puhul oli tegemist olukorraga, kus Saksamaal toimunud liiklusõnnetuses osales vedukiga ühendatud haagis, kusjuures veduki ja haagise kohta oli sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse leping Leedu eri kindlustusandjate juures. Veduki kindlustusandja maksis kannatanutele kindlustushüvitise välja. Hiljem tekkis aga küsimus, kas ja millises ulatuses võiks veduki kindlustusandja esitada tagasinõude haagise kindlustusandja vastu.
Et asjas esines välismaine element (liiklusõnnetus toimus Saksamaal), tuli esmalt kindlaks teha, millise riigi õiguse alusel sellise võimaliku tagasinõude üle otsustada. Saksa õiguse kohaselt vastutavad veduki ja haagise omanikud kannatanu ees solidaarselt, kuid nende sisesuhtes jaguneb vastutus pooleks (50%/50%). Seega saab veduki või haagise kindlustusandja, kes maksis välja kogu kahjusumma, esitada 50% ulatuses tagasinõude teise kindlustusandja vastu. Leedu õigus aga sellist põhimõtet ette ei näe.
Hiljutises teadusartiklis vaatlevad Karin Sein ja Andrus Kattel esmalt viidatud kohtuasjades Euroopa Kohtu antud juhiseid kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kohta ning seejärel analüüsivad veduki ja haagise omaniku tsiviilvastutuse regulatsiooni Saksa õiguses. Lõpetuseks tõstatatakse Eesti kindlustusandjate jaoks oluline küsimus, milline oleks kindlustusandjatevaheline tagasinõudeõigus juhul, kui sõlmitud liikluskindlustuslepingutele kohalduks Eesti õigus.
Artikkel on kättesaadav ajakirja Juridica veebilehel.