Artikkel ilmus Juridicas nr 2023/1 ja on täismahus loetav siit.
Kokkuvõte:
Laenukeelu regulatsioon on Eesti õiguses sätestatud äriseadustiku (ÄS) §-ga 281. Kuna tegemist on regulatsiooniga, mis tuleneb osaliselt Euroopa Liidu direktiivi (EL) 2017/1132 artiklist 64, peab Eestis sätestatu tagama kõik Euroopa Liidu, aga ka Eesti seadusandja poolt ette nähtud normi kaitse-eesmärgid.
ÄS § 281 lõike 1 punkt 3 sätestab, et aktsiaselts ei tohi anda laenu isikule aktsiaseltsi aktsiate omandamiseks ning lõike 1 punktid 1, 2 ja 4 nimetavad isikud, kellele aktsiaselts ei tohi ka muul otstarbel laenu anda. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et aktsiaselts ei tohi lõikes 1 nimetatud laene ka tagada. Segadust tekitab aga ÄS § 281 lõike 4 teine lause, mis sätestab, et lõikes 3 sätestatu rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, kuid isik, kelle laenu tagati, peab hüvitama tagamisega aktsiaseltsile tekkinud kahju. Käesolevas artiklis analüüsitakse, kas ja kuidas on aktsiaseltsil võimalik ennast kaitsta tagatise saaja suhtes olukorras, kus tagatise saaja teadlikult või raskest hooletusest rikub laenukeelu regulatsiooni.
Käsitletud on üksnes aktsiaseltside, mitte osaühingute laenukeelu regulatsiooni ning termin hõlmab endas nii laenu- kui ka tagatise andmise keeldu. Lisaks ei käsitleta aktsiaseltsi juhtorganite liikmete vastutuse teemat ega muid võimalikke õiguskaitsevahendeid teiste isikute vastu. Analüüsi läbiviimisel keskendub artikkel laenukeelu eesmärkidele ja keelu rikkumise õiguslikele tagajärgedele ning kõrvutab Eesti regulatsiooni Saksa regulatsiooniga Euroopa Liidu õiguse taustal, hindamaks seda, kuidas kirjeldatud olukord Eesti õiguses lahendada, sest Eestis puudub ÄS § 281 lõike 4 osas nii kohtupraktika kui ka õiguskirjandus.