Eelmise aasta alguses jõustusid autoriõiguse seaduse (AutÕS) muudatused, millega viidi muuhulgas sisse Euroopa Liidu direktiivist tulenev nn best-seller säte, mis (1) annab autorile õiguse täiendava, asjakohase ja õiglase tasu saamiseks, kui algselt kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes teose kasutamisest tuleneva otsese või kaudse kogutuluga (AutÕS § 49²), ning (2) teisalt autoriga lepingu sõlminud isikule kohustus anda autorile vähemalt kord aastas teavet teose kasutamise, eelkõige kasutusviiside, kogu saadud tulu ja autori või esitaja saadaoleva tasu kohta (AutÕS § 49¹ lg 1). Regulatsiooni eesmärgiks on garanteerida autoritele õiglase tasu saamine ning seeläbi autoriõiguse seisukohast hästitoimiva turu saavutamine.
Eesmärk on õilis ning teatud teoste puhul (nt filmid, romaanid) on regulatsiooni toimeloogika ka mõistetav. Autoriõigus tekib aga mistahes originaalsele tulemusele kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav. Seega on muudatuste mõju väga ulatuslik ning võib puudutada iga autorit (ainsaks erandiks on arvutiprogrammide autorid, AutÕS § 49⁴ lg 3) ja autoriõigusi puudutava lepingu sõlminud isikut.
Kas autoriõiguste kirjus maailmas saabüks ja sama regulatsioon mõistlikult töötada kõikide teoste ja valdkondade puhul? Kas muudatus ikkagi aitab kaasa eesmärgile saavutada hästitoimiv turg?
Keda tuleks teavitada projekteerimise ja arhitektuuri valdkonnas?
Projekteerimine on kompleksne ja etapiviisiline protsess. Projekti eri osade kallal töötavad erinevad inimesed – nii töötajad kui ka alltöövõtjad. Projekteerimise käigus arendatakse projekti edasi: eskiisist saab eelprojekt, sellest põhiprojekt ja lõpuks tööprojekt. Tulemuseks on etapiviisiliselt loodud tervik, mis koosneb väga paljudest orgaaniliselt seotud osadest.
Teoseks, millele tekib autoriõigus, on muu hulgas arhitektuurne graafika (joonistused, eskiisid, skeemid, joonised, plaanid, projektid jm), projekti sisu lahtimõtestavad seletuskirjad, tekstilisad, programmid, arhitektuursed plastikateosed (mudelid, maketid jm), arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteosed (hooned, rajatised, pargid, haljasalad jm), linnaehitusansamblid ja kompleksid.
Seega luuakse ühe projekti raames väga palju erinevaid teoseid. Kuidas selles olukorras mõista autoriõiguse seadusest tulenevat teavitamiskohustust?
Üks on selge, teose kasutaja peab andma autorile perioodiliselt teavet ning seda omaalgatuslikult ehk sõltumata sellest, kas autor sellist teavet küsib. Ülejäänu osas on aga regulatsioon äärmiselt üldine.
Teose kasutamisena mõistetakse seejuures mistahes olukorda, kui teine lepingupool kasutab autori ja esitaja panust ise selle pealt otsest kasu saades (see võib toimuda nii litsentsilepingu või õiguste üleandmise lepingu alusel). Samas märgitakse direktiivi preambulis, et „[k]aitsmise vajadust ei teki, kui lepingupartner tegutseb lõppkasutajana ega kasuta teost või esitust ise, nagu võib näiteks toimuda mõne töölepingu puhul.“ Arhitektuuri valdkonnas tundub, et olukord, kus arhitektuuribüroo ise oleks nö lõppkasutaja, on pigem harv. Tavapäraselt on mistahes töö osa suunatud ikkagi sellele, et see kliendile või peatöövõtjale edasi müüa.
Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud (AutÕS § 28 lg 2), seega eelduslikult tuleks teavitada vaid füüsilisi isikuid. Samas eelnõu seletuskirjas märgitakse, et vastav õigus on ka osaühingul, mille ainuosanikuks on konkreetne autor. Teisalt leitakse eelnõu seletuskirjas, et töölepingud on oma iseloomu tõttu regulatsiooni alt pigem välistatud. Kokkuvõtlikult on regulatsiooni eesmärk see, et mistahes füüsilisest isikust autor, kelle tööd pealt midagi teenitakse, peaks teavet saama, seda hoolimata sellest, mis vormis ta tegutseb.
Lisaks kitsendab ka seadus isikute ringi, kellel on õigus teabele. Nimelt, teabe nõudmise õigust ei ole, kui autori või esitaja panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne[1] (AutÕS § 49¹ lg 5). Samuti tuleneb seadusest, et arvestatakse võimaluse korral tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat (AutÕS § 49¹ lg 1). Selliseid tavasid ja praktikat aga hetkel veel ei ole. Samuti ei tulene seadusest ega selle seletuskirjast mingeid praktilisi juhiseid selles osas, kuhu see piir konkreetsel alal tõmmata. See muudab olukorra ühelt poolt keeruliseks, kuid annab samas turuosalistele võimaluse nende tavade ja praktika kujundamisel osaleda.
Seejuures on oluline, et teabe esitamise kohustus puudutab ka juba kehtivaid lepinguid, mitte vaid tulevikus sõlmitavaid.
Ehk teisisõnu autorilepingu alusel teost või esitust kasutav isik on pandud väga keerulisse olukorda: tal on seadusest tulenev teavituskohustus, kuid seda, keda ja mis ulatuses teavitada, ei ole võimalik teavitamiskohustust sätestavast normist täpselt välja lugeda.
Kes võib täiendavat tasu nõuda?
Seaduse kohaselt on täiendava tasu nõudmise õigus vaid autoril (AutÕS § 49²), st ennekõike konkreetsel füüsilisel isikul, kes on teose loonud. Samas, nagu märgitud, eelnõu seletuskirja kohaselt on vastav õigus ka osaühingul, mille ainuosanikuks on konkreetne autor.
Kõikidel järgnevatel isikutel, kes õigusi on edasi loovutanud või kasutusse andnud, automaatselt sellist õigust ei ole. Seega, isik, kes on autoriga sõlminud autorilepingu, võib end leida olukorras, kus tema peab autorile maksma täiendavat tasu, kuid enda lepingupartnerilt, kellele ta on õigused edasi andnud, ta tasu juurde küsida ei saa.
Just nendel isikutel tuleb uuest regulatsioonist tuleneva riskiga enda lepinguliste suhete reguleerimisel arvestada ning mõelda, kas või kuidas saab võimalikku täiendava autoritasu riski edasistes lepingutes jagada. Samuti tasub lepingute koostamisel silmas pidada teavitamiskohustust, sh kohustust anda teavet isikute kohta, kellele nad on andnud all-litsentsi.
Oluline on siinkohal rõhutada, et nii teabe andmise kui täiendava tasu nõudmise õiguse osas on tegemist imperatiivse regulatsiooniga. See tähendab, et mis tahes kokkulepped autoriga, millega kaldutakse seaduses sätestatust autori kahjuks kõrvale, on tühised.
Siinkohal tekib ka küsimus, kas sellise täiendava tasu nõude vastu võiks saada end kindlustada.
Kas muuta saab ka riigihanke tulemusel sõlmitud lepinguid?
Hoopis põnevaks muutub olukord siis, kui tegemist on riigihanke tulemusel sõlmitud lepinguga. Hankelepingu muutmine on võimalik vaid riigihangete seaduses (RHS) sätestatud alustel. Kuidas suhtestuvad omavahel RHS § 123 ja AutÕS § 49²? Üldjuhul ei ületaks muudatuse majanduslik mõju ilmselt RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud piiri hankelepingu de minimis muutmiseks (10% lepingu väärtusest asjade-teenuste puhul, 15% ehitustööde puhul), kuid samas on kindlasti ka juhtumeid, kus see nii ei pruugi olla.
Seega, AutÕS §-dest 49¹ ja 49² tuleneva riskiga tuleks riigihangete korraldamisel arvestada ning mõelda, kas või kuidas riski realiseerumise võimalikku mõju leevendada.
Tegelik tulemus
Kuivõrd uus regulatsioon ei puuduta vaid tulevikus sõlmitavaid lepinguid, vaid kõiki kehtivaid lepinguid, siis tasub teoste kasutajatel analüüsida, kas ma pean mõnda autorit, kellega olen lepingu sõlminud, teose kasutamist teavitama.
Tuleviks sõlmitavate autoriõigusi puudutavate lepingute puhul tuleks aga autori teabe ja täiendava tasu nõudmise riskiga arvestada ning mõelda, kas või kuidas annab seda riski konkreetses õiguslikus suhtes maandada või selle realiseerimise tagajärgi jagada.
Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et muudatuse tulemus võib teatud valdkondades osutuda eesmärgile vastupidiseks. Keerukama ja kompleksema loomisprotsessi juures tagaks hästitoimiva turu pigem see, kui autoriõigusi puudutav oleks projekti iga koostisosa ja iga protsessi osalise osas selgelt ja lõplikult reguleeritud. Mistahes segadus ja õiguskindlusetus on soodne pinnas vaidlustele. Iga vaidlus aga on kulu.
[1] Samas, ka siis, kui panus ei ole märkimisväärne, peab teine lepingupool andma autorile põhistatud taotluse alusel teavet, mis on vajalik autorilepingu muutmise nõudmiseks AutÕS § 49² alusel (AutÕS § 49¹ lg 6).