Artikkel ilmus Ehitusuudistes 31.05.2022
Juba koroonaviirus mõjutas ehitusvaldkonda oluliselt, lisandusid tarneprobleemid ja kõrged energiahinnad. Statistikaameti andmetel tõusis ehitushinnaindeks 2021. aastal võrreldes 2020. aasta keskmisega 8,3%. Möödunud aasta neljandas kvartalis tõusis ehitushinnaindeks kolmanda kvartaliga võrreldes 3,0%, võrreldes 2020. aasta neljanda kvartaliga oli tõus rekordiline – 14,7%.[1]
Nüüd, kus koroona mõju hakkab taanduma, on lisandunud sõda Ukrainas. Sellegi nii otsene kui kaudne mõju annab just ehitusvaldkonnas väga valusalt tunda. Kui juba eelmisel aastal tõusid ehitushinnad rekordiliselt, siis sõja mõjul on hinnad teinud juba niigi kõrgelt tasemelt veelkordse hüppe ning lisandunud on tarneprobleemid. Seejuures ei ole näha, et olukord võiks lähiajal normaliseeruda.
Sisendhindade kohati mitmekordne kasv ja tarneprobleemid on tekitanud olukorra, kus ehitusettevõtetel ei ole võimalik juba sõlmitud lepinguid enne Ukraina sõja algust kokkulepitud tingimustel täita. Ehitusterase hind kallines pärast sõja algust mõne päevaga keskmiselt kaks korda. Võrreldes koroonapandeemiaeelse ajaga on aga terase hind kerkinud kolm kuni neli korda. Hüppeliselt, ca paarkümmend protsenti on kasvanud ka puidu ja soojustusmaterjalide maksumus. Olukorra tõsidust näitab fakt, et Eesti Ehitusettevõtjate Liit saatis Rahandusministeeriumile pöördumise, milles hoiatab, et hüppeline hinnatõus on ehitusfirmadele talumatu ja kui riik ettevõtjatele vastu ei tule, võib ehitus objektidel seisma jääda[2].
Selline olukord sunnib küsima, millised on töövõtja õigused kujunenud olukorras ning kas seaduste rägastikus on mõni õlekõrs, millest kinni haarata.
Kas töövõtjal on õigus nõuda töövõtulepingu muutmist?
Esmalt tuleb vaadata, kas leping ise annab teatud juhtumitel aluse nõuda lepingu muutmist või uusi läbirääkimisi lepingu mõne tingimuse osas ning kas Ukraina sõda ja selle mõjud mahuvad nende juhtumite alla. Teiseks tuleb vaadata, mis osas (milliste lepingutingimuste osas) ja mil määral on sellisel juhul õigus lepingut muuta või muutmist nõuda. Kui konkreetse asjaolu olemasolu või selle muutumise tagajärjed on lepinguga reguleeritud, siis tuleb lähtuda lepingus kokku lepitust. Näiteks võib lepingus olla kokku lepitud tasu indekseerimises.
Kui leping ise olukorda ei reguleeri, siis seaduse järgi on teatud tingimustel õigus nõuda lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt (VÕS § 97 lg 1).Viidatud norm on asjakohane just juhul, kui lepingu täitmine on küll võimalik, kuid majanduslikult ülemäära kulukas – ehk tooks töövõtjale kaasa ülemäära rasked majanduslikud tagajärjed.
Sätte kohaldamiseks on oluline võrrelda lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolusid tänaste asjaoludega, seetõttu on säte asjakohane ennekõike pikemaajalistes lepingutes. Milliseid kulusid sai töövõtja ette näha lepingu sõlmimise ajal, milline oli tollal ettenähtav tulevikuprognoos? Kuivõrd see erineb tänasest? Seega on kriitilise tähtsusega lepingu sõlmimise hetk ning see, millised asjaolud olid sel hetkel teada või ette näha. Muutus asjaoludes peab olema toimunud pärast lepingu sõlmimist. Näiteks lepingute puhul, mis on sõlmitud koroonajärgsel, kuid Ukraina sõja eelsel ajal, tuleb vaadata eraldi koroonaviiruse ja sõja mõju.
Muudatus asjaoludes või selle mõju lepingus kokku lepitud kohustuste mahule peab olema niivõrd oluline, et tooks kaasa äärmiselt ebamõistlikud tagajärjed. Sisendhindade kahekordistumine seda ilmselt on. Näiteks on Riigikohus leidnud, et 2008. aasta majanduskriis on käsitatav lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutmisena VÕS § 97 tähenduses, mis annab aluse lepingu muutmiseks. Iseenesest võiks sama põhimõte olla kohaldatav ka Ukraina sõja valguses, sest ilmselgelt on Ukraina sõjast tingitud sanktsioonid, tarneraskused ja toorme kallinemine muutnud lepinguliste kohustuste täitmise oluliselt keerulisemaks.
Seadus seab lepingu muutmise nõudele veel neli eeltingimust. Sündmuste sellist arengut Ukrainas ja selle tagajärgi (suur maailmaturu hindade tõus ja Ukraina sõja puhkemise tõttu sanktsioonide kehtestamine, mis katkestasid algselt planeeritud tarneahelad jne) ei saanud ükski ettevõtja mõjutada ega ka mõistlikult ette näha. Samuti oleks tänase teadmise (ennekõike tänaste sisendhindade ja tarneraskuste) juures sõlmitud lepingud ilmselt teistel tingimustel. Seega kolm seaduses sätestatud eeltingimust on Ukraina sõja puhul tõenäoliselt üldjuhul täidetud: kahjustatud lepingupool (1) ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda, (2) ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja (3) ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
Keerulisem on aga olukord neljanda tingimusega – asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool. Seega tuleb hinnata, milline on riskijaotus poolte vahel. Kas riskide jaotus on lepingus kokku lepitud? Või tuleneb see lepingu olemusest või seadusest? Seejuures on oluline, et kohtupraktika kohaselt kannab asjaolude muutumise riski üldjuhul kohustuse täitja.
Töövõtulepingu kontekstis oleneb riskijaotus mh sellest, kas kokku on lepitud siduvas või mittesiduvas eelarves.
Kui kokku on lepitud mittesiduvas eelarves (mida praktikas esineb vähe), kohaldub erisättena VÕS § 639 lg 2, mille kohaselt võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist üksnes siis, kui eelarvet on ületatud oluliselt ja seda ei olnud võimalik ette näha. Ukraina sõja mõjud materjalide kättesaadavusele ja maksumusele võiks olla selline erandlik asjaolu, millest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda, mis tähendab, et olulise eelarve ületamise korral võiks töövõtja nõuda tellijalt eelarvet ületava tasu maksmist. Sellele vaatamata on tellijal kohtupraktika kohaselt õigus algset tasu ületava osa tasumisest keelduda ja leping üles öelda.
Üldjuhul on eelarved praktikas siiski siduvad. Ka olemuslikult kannab töövõtulepingus töö teostatavuse ja rentaabluse riski töövõtja, mistõttu VÕS §-le 97 tuginemine on üldjuhul välistatud. Kohtupraktika kohaselt peab töövõtja kui vastava valdkonna professionaal teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda.
See aga ei tähenda, et VÕS § 97 rakendamine ei saa mingil juhul kõne alla tulla. Kui lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine ületab lepingus kokkulepitud riskijaotust – tegemist on nii erandliku muutusega, mis ei ole lepingulise riskijaotusega kaetud, siis ei pruugi muutmise nõue olla välistatud. Tuleks hinnata, kas tegemist on tavapärase äririskiga või selgelt erineva anomaaliaga tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal. Kas see annaks õiguse nõuda täiendavat tasu, on siiski vaieldav. Küll aga võib kõne alla tulla tähtaja pikendamise nõue. Kohtupraktika selle kohta täna siiski puudub. Teatud FIDIC lepingute puhul ei pruugi lepinguhinna korrigeerimine – seoses õigusaktide muutustega – siiski olla välistatud.
Kokkuvõtlikult, töövõtja võimalused nõuda lepingu muutmist on piiratud (sest üldjuhul kannab lepingu täitmise riski kohustuse täitja), kuid väga erandlikel asjaoludel võib töövõtjal see õigus siiski olla. Ühest vastust aga siinkohal anda ei saa, sest iga asjaolu ning selle mõju konkreetsele suhtele tuleb korrektse õigusliku hinnangu andmiseks eraldi hinnata.
Kas tegemist on vääramatu jõuga, mis vabastab töövõtja vastutusest?
Kui lepingu muutmiseks alust ei ole, kuid töövõtja ei suuda ka lepingut kohaselt täita, siis tekib küsimus, kas tegemist võib olla vääramatu jõu olukorraga, mis vabastaks ta vastutusest rikkumise eest. Seaduse järgi on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕS § 103 lg 2).
Kuna seadus ei nimeta üheselt, millised konkreetsed asjaolud mingis olukorras on vaadeldavad vääramatu jõuna, siis tuleb iga konkreetse juhtumi puhul eraldiseisvalt hinnata, kas tegemist on vääramatu jõu olukorraga või mitte. Samas võib lepingus endas olla määratletud, millised olukorrad selle konkreetse lepingulise suhte puhul vääramatu jõu alla kuuluvad ning milline on vääramatu jõu mõju. Sellisel juhul tuleb lähtuda lepingus kokku lepitust.
Selleks, et mingi olukord kuuluks seaduse kohaselt vääramatu jõu alla, peavad olema täidetud seaduses sätestatud eeldused: 1) esineb kohustuse täitmist takistav asjaolu; 2) takistav asjaolu oli ettenägematu (hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga); 3) takistavat asjaolu ei ole põhjustanud kohustust rikkunud pool enda tegevuse või tegevusetusega; 4) takistav asjaolu on kohustust rikkunud poolele vältimatu ja ületamatu ehk kohustust rikkunud pool ei saa vältida või ületada selle asjaolu mõju tema kohustuse täitmisele.
Eelnevast tuleneb, et Ukraina sõda ega selle mõjud ei võrdu automaatselt vääramatu jõu olukorraga. Vääramatu jõu olukorraga on tegemist siis, kui asjaolul on vahetu mõju konkreetse kohustuse täitmisele, kui selle kohustuse täitmine on objektiivselt võimatu (mitte üksnes keerukas, kulukas vms). Seejuures võib see takistus olla nii ajutine kui ka absoluutne. Seega seda, kas tegemist on vääramatu jõu olukorraga, tuleb hinnata iga kohustuse osas eraldi.
See, et lepingu täitmine on muutunud kulukamaks või keerulisemaks (nagu märgitud, siis rentaabluse riski kannab töövõtja), ei ole vääramatu jõu olukord. Seni, kuni täitmine on objektiivselt võimalik, ei ole tegemist vääramatu jõu olukorraga. Teine on aga olukord juhul, kui nt sanktsioonide tõttu on täitmine võimatu – mingit konkreetset materjali ei ole (sõltumata hinnast) objektiivselt võimalik saada. Lisaks tasub tähele panna, et rahvusvahelist sanktsiooni rikkuv tehing on tühine. Samas võib tarneraskuste puhul (oluliselt pikenenud tarneajad) olla tegemist ajutise vääramatu jõu olukorraga, mis välistaks vastutuse täitmisega viivitamise eest. Nt Ehituse töövõtulepingute üldtingimused, ETÜ 2013 annavad töövõtjale õiguse nõuda vääramatu jõu olukorras tähtaja pikendamist.
Tuleb aga rõhutada, et seaduse kohaselt ei vabasta vääramatu jõu esinemine lepingut rikkunud poolt kõikidest tema vastu esitatud nõuetest. Kohustuse rikkuja saab vääramatu jõu esinemisel eelkõige keelduda kahju hüvitamisest ning leppetrahvi ja viivisenõude tasumisest. Samas võib teine pool (kes ei rikkunud lepingut), oma kohustuse täitmisest keelduda, hinda alandada või töövõtulepingust taganeda vaatamata vääramatu jõu olukorrale. Oluline on märkida, et tööde eest, mis on juba teostatud, tuleb tellijal igal juhul töövõtjale tasuda, v.a olukorras, kus pangaülekandeid ei ole võimalik teha, näiteks juhul kui pangad on eriolukorra tõttu sellise teenuse pakkumise lõpetanud.
Kokkuvõtteks
Õiguskirjanduses on rõhutatud, et VÕS § 97 eesmärgiks on õigluse taastamine. Teisalt on eesmärgiks tagada majandussüsteemi toimimine – mingi sektori kokkuvarisemine mõjutab kogu ülejäänud majandust. Seetõttu on praktikas sageli kõige mõistlikum istuda laua taha ning leida kõiki osapooli rahuldav jätkusuutlik lahendus. Argumente, mida läbirääkimistel kasutada, on võimalik leida ning vähemalt proovida tasub.
[1] https://www.stat.ee/et/uudised/ehitushinnaindeks-iv-kvartal-2021
[2] Äripäev. Ehitusuudised nr 4, aprill 2022.