Artikkel ilmus Äripäevas 28.06.2022
Mõnikord on vaja, et õiguslikult ilmne kinnitataks üle ka kohtus. Just nii juhtus 9. juunil, kui Euroopa Kohus pidi nentima, et pärast Brexitit ei laiene Euroopa Liidu kodanike õigused enam Ühendkuningriigi kodanikele, ole sa kes tahes, kirjutab Advokaadibüroo NOVE nõunik ja Euroopa õiguse valdkonna juht Mart Parind.
„Brexit tähendab Brexitit!“ (originaalis: „Brexit means Brexit!“) Nii hüüdis 2016. aastal äsja Ühendkuningriigi (ÜK) peaministriks saanud Theresa May. Mida see tautoloogiline fraas õieti tähendama pidi, teab vist küll vaid pr May ise, aga üldiselt mõisteti seda lubadusena viia ÜK pärast riigi rahva sellekohast otsust Euroopa Liidust (EL) välja võimalikult kiiresti ja jõuliselt.
Nüüd, mõned aastad hiljem, võib sama ütlusega kokku võtta – tõsi, pigem tähenduses „kui oled väljas, siis oled väljas“ – Euroopa Kohtu äsjase lahendi ühes ÜK kodanikku puudutanud kohtuasjas (EP vs Préfet du Gers), kus kohus oli sunnitud tõdema, et EL õigus ei anna ÜK kodanikule pärast ÜK lahkumist EL-ist õigust valida ja kandideerida selle EL liikmesriigi (konkreetsel juhul Prantsusmaa) kohalikel valimistel, kus ta alaliselt elab.
Inimene sattus õige täbarasse olukorda
Kuidas selline otsus ülepea sündis?
Ei leidu just palju kohtuasju, kus kohtul piisab vaidluse lahendamiseks ilmselge nentimisest. Just niisuguseks, „õige vastuse“ poolest ilmselgeks, võib pidada ka kõnealust kaasust.
EL aluslepinguis on öeldud ühemõtteliselt, et selleks, et omada õigust valida ja kandideerida EL liikmesriigi kohalikel valimistel selle riigi kodakondsuse puudumise kiuste, peab esiteks selles riigis alaliselt elama ja teiseks – ning mis praeguse loo seisukohast tähtsamgi – olema ka EL kodanik. Mis puudutab viimast, siis liidu aluslepingutest on niisama klaar, et EL kodakondsus on liikmesriigi kodakondsuse lahutamatu ja eksklusiivne derivaat: kui oled mõne EL liikmesriigi kodanik, on sul ka EL kodakondsus; kui sa ühegi liikmesriigi kodanik ei ole, siis ei ole sul ka EL kodakondsust. Seega, liites üks ja üks: kolmanda riigi kodanikul ei ole EL õigusest tulenevat õigust liidu liikmesriigi kohalikel valimistel osaleda, isegi kui ta selles liikmesriigis alaliselt elab.
Miks siis ikkagi Prantsusmaal elav ja initsiaalide EP taha peituv ÜK kodanik endale veel pärast Brexitit sellist õigust nõudma läks? Lühidalt – ta sattus inimlikult õige täbarasse positsiooni.
Olles küll Prantsusmaal elanud alates 1984. aastast, ei ole EP endale võtnud prantsuse kodakondsust, kuna ta on omal ajal ÜK-s riigiametnikuna töötades andnud kuningannale ustavusvande. ÜK valimisseaduste järgi aga kaotavad need ÜK kodanikud, kes on elanud 15 või enam aastat võõrsil, õiguse osaleda ÜK valimistel. Seega, olgugi et ÜK kodanik, on EP briti seaduste järgi kaotanud valimisõiguse oma koduriigis.
Teisalt keeldusid Prantsusmaa ametivõimud pärast ÜK lahkumist EL-ist registreerimast EP-d valijana Prantsusmaa 2020. aasta kohalikel valimistel, kuna – nagu eespool selgitatud – seda privileegi nõuab EL õigus vaid sellistele alalistele elanikele, kes on ühtlasi ka EL kodanikud ja ÜK kodanikud seda pärast Brexitit ei ole. Niisiis: EP ei saa osaleda kohalikel valimistel, rääkimata üleriigilistest või europarlamendi valimistest, ei koduriigis ÜK-s ega elukohariigis Prantsusmaal.
Nigela otsuse tagajärjed löövad kõiki
Püüdes mõista anda, et EP, kes nähtuvalt tema kohtupüüetest pidi ilmselgelt olema Brexiti vastu, on jäänud õnnetult „süsteemi hammasrataste vahele“, argumenteeris ta advokaat, et kujunenud olukord riivab ebaproportsionaalselt EP põhiõigusi ja üleüldse tuleks EP-d ka pärast Brexitit siiski käsitada EL kodanikuna, kuna tal on Prantsusmaa kui EL liikmesmaaga väga tihedad sidemed riigi kodakondsuse puudumisest hoolimata. Need argumendid Euroopa Kohut aga ei veennud. Ja seda igati mõistetavalt – nii kalk kui see ka antud juhul ei tundu, kohus peab oma töös lähtuma kehtivaist seadustest, mitte aga neid täielikult eirates püüdma vastu tulla õnnetu inimese soovidele.
Nii märkis Euroopa Kohus üheselt, et pärast Brexitit ei ole ÜK kodanik – eeldusel, et ta pole samaaegselt ka mõne EL-i jäänud riigi kodanik – enam EL kodanik ja järelikult ei laiene talle ka EL kodaniku õigused. Sealjuures pole vahet, kellega täpsemalt tegu on või kas ta hääletas Brexiti poolt või vastu. Reeglid kehtivad kõigile ühtemoodi. Seega ei saa ükski britt tõsimeelselt esitada väiteid stiilis „mu kaasmaalased on küll väljas, aga mina olen sees“ või „minule Brexit päris nii ei rakendu“.
Loo moraal? Parafraseerides brittide endi kuulsat riigimeest Churchilli: demokraatia on küll vähim halb kõikidest äraproovitud riigivalitsemisvormidest, aga sellegipoolest halb. Kui rahva enamus võtab demokraatlikult vastu nigela otsuse, siis kannavad selle otsuse tagajärgi kõik – ka need, kes olid otsuse vastu või kes satuvad otsusest eriti ebasoodsasse seisu.
Seda tasub silmas pidada ka kõigil Eesti ettevõtjail ja ametiasutustel, kel on oma tegemistes kokkupuuteid ÜK kodanike või äriühingutega. Jättes välja üksikud ÜK väljaastumislepingus tehtud täpsustused, siis brittidele ja nende juriidilistele kehamitele EL õigused ja soodustused enam ei kehti. Nüüd on see „kivisse raiutud“ ka Euroopa Kohtu otsusega. Tõsi, kohtuotsus ise puudutab valimisõiguse näol vaid üht puslejuppi suures tervikpildis, kuid selle lahendi juhtidee kiirgub üle kogu EL õiguse välja.