Artikkel ilmus Delfis 21.12.2023
Tippsport on viimastel aastakümnetel hoogsalt juridifitseerunud. Üha enam, üha keerukamaid ja üha põhimõttelisemaid sporditeemalisi vaidlusi jõuab kohtutesse, spordireeglistikud muutuvad juristide kaasabil aina detailsemaks, sportlaste ja klubide lepingud meenutavad järjest enam peeneid äritehinguid.
Ehkki säärane areng ei pruugi spordipuristidele meeldida, on tegu tippspordi jõulise professionaliseerumise ja kommertsialiseerumise paratamatu tagajärjega. Kui sport on kellelegi äri, kellelegi igapäevane leib ja kellelegi meelelahutus, siis kohtuvad seal erinevad õiguslikud huvid – paiguti isegi inimõigused –, mis vajavad reguleerimist ja kaitset.
Nende arengute krooniks leidis 21. detsembril aset tippspordi suur kohtupäev, kui Euroopa Liidu (EL) kõrgeim kohtuinstants Euroopa Kohus avaldas korraga lausa kolm spordivaldkonnale väga olulist lahendit. See kohus on varemgi teinud tippspordi korralduse jaoks murrangulisi otsuseid, neist kuulsaim 1995. aasta Bosmani lahend, mis puudutas jalgpallituru üleminekureegleid ja välismängijate piiranguid. Et aga ühekorraga tullakse välja mitme põhjapaneva pretsedendiga, on esmakordne ja vägagi markantne.
Iga kaasus neist kolmest väärib eraldi tutvustust ja kommentaari. Tausta paremaks mõistmiseks olgu aga selgitatud, et Euroopa Kohus ei ole „superkohus“, mis otsustab kusagil kõrgel ja kaugel Vana Maailma kõiki küsimusi. Selle kohtu pädevus piirdub rangelt ELi õigusega ning spordiasjades hindab ta peaasjalikult seda, kas järgitud on liidu konkurentsireegleid ja austatud liidu põhivabadusi (iseäranis teenuste ja töötajate vaba liikumine).
Ka on oluline mõista, et spordivälja tegijad – sportlased, treenerid, klubid jt – ei saa lihtsalt otse Euroopa Kohtusse pöörduda. Üks spordivaidlus saab Euroopa Kohtu ette jõuda kahel moel: (1) mõne ELi liikmesriigi kohus, lahendades tema kätte sattunud riigisisest vaidlust, küsib Euroopa Kohtult eelotsust ehk siduvat tõlgendamisjuhist selle kohta, kuidas mõista mingit ELi õiguse sätet, mis riigisiseses vaidluses asjasse puutub; (2) isik vaidlustab kõigepealt ELi Üldkohtus ehk liidu kohtusüsteemi alamas astmes ELi sporditeemalise õigusakti (enamasti Euroopa Komisjoni otsus selle kohta, kas teatav sporditegevus rikub konkurentsireegleid või mitte) ja seejärel pöördub apellatsiooni korras Euroopa Kohtusse.
Jalgpalli Superliiga kaasus
2021. aastal lansseerisid 12 vutihiidu Inglismaalt, Itaaliast ja Hispaaniast idee luua jalgpalli Superliiga. Sellest pidi saama 20 tippklubi osalusega poolkinnine liiga, mille 15 kohta on alaliselt garanteeritud asutajatele ja ülejäänud viis kohta roteeruvad teiste kvalifitseerujate vahel. Algatuse peamine motiiv oli ilmselt äriline: toota klubiomanikele seni nägematuid hiigelkasumeid, mida jalgpalli absoluutse koorekihi pidevad mõõduvõtud endaga kaasa toovad. Asja üllam, ent arvatavasti sekundaarne idee oli pakkuda fännidele nädalast nädalasse põnevaimat ja kõrgeimal tasemel meelelahutust.
Superliiga pälvis nii jalgpalli katusorganisatsioonide UEFA (Euroopa jalgpalli liit) ja FIFA (rahvusvaheline jalgpalli liit) kui ka paljude huvirühmade, sh fännide, äärmiselt jäise vastuvõtu. Põhjus? Selline eliitprojekt lööks pikkade aastatega välja kujunenud Euroopa jalgpallisüsteemi otse südamesse. Vana Maailma jalgpalli iseloomustab nimelt püramiidne solidaarsus: tulusid jagatakse solidaarselt, arendamaks spordiala mitmekülgselt, ja kellelegi – olgu ta kui suur või kuulus tahes – ei ole sportlikult midagi garanteeritud. Kui teed kehva hooaja, siis kukud madalamasse liigasse ja kõik!
Praeguse süsteemi kaitsmiseks ähvardasid UEFA ja FIFA Superliigasse minevaid klubisid, et noil keelatakse osaleda UEFA/FIFA egiidi all peetavail võistlustel, millest tähelepanuväärseim on Meistrite liiga. Sama hoiatust laiendati ka mängijatele, kuid nende puhul oleksid sanktsioonid veelgi drakoonilisemad, hõlmates ka koondisejalgpalli: kui astud Superliigas murule, siis oma riigi eest Euroopa ja maailmameistrivõistlustel mängida ei saa.
Superliiga haldamiseks loodud Hispaania äriühing pöördus UEFA/FIFA seatud takistuste pärast kohalikku kohtusse, mis omakorda kirjutas Euroopa Kohtule, et saada suuniseid, mida ELi õigus UEFA/FIFA tegevusest arvab.
Euroopa Kohus selgitas esmalt, et UEFA ja FIFA, korraldades rahvusvahelisi jalgpallivõistlusi ja ekspluateerides nendega seotud meediaõigusi (teleülekanded jms), tegelevad majandustegevusega. Seetõttu allub nende tegevus ELi konkurentsireeglitele. Sealt edasi leidis kohus, et UEFA ja FIFA on oma tegevusvaldkonnas „turgu valitsevas seisundis“ ning Superliigat sanktsioneeriva tegevusega on nad seda seisundit kuritarvitanud, mis on mõistagi keelatud.
Ühe põhimise probleemina viitas kohus tõigale, et UEFA/FIFA, takistades nende endi võistlussarjadega konkureerivatel liigadel turule tulla, tegutseb huvide konfliktis. Sellises olukorras ei ole vastuvõetav, et keelaja tegevus on meelevaldne ega rajane läbipaistvatel, objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja proportsionaalsetel tingimustel. Täiendavalt selgitasid kohtunikud, et Superliiga tõkestamine on kahjulik ka meediale ja fännidele, kuivõrd nood ei saa vastavalt edastada uusi sündmusi ega nautida (eeldatavasti) põnevaid ja uuenduslikke võistlusi.
Euroopa Kohus hindas UEFA/FIFA tegevuse õiguspärasust ka ELi teenuste osutamise vabaduse vaatevinklist. Selleski kontekstis nähti rikkumist: UEFA/FIFA praegused reeglid, arvestades nende meelevaldset laadi, on teenuste osutamise vabaduse põhjendamatu piirang.
Need leiud on seda tähelepanuväärsemad, et enne oli kohtujurist, kelle ülesanne on anda kohtule oma erapooletu nõuandev sisend, soovitanud otsustada, et UEFA/FIFA tegevus on õiguspärane. Seda tehes rõhus kohtujurist „Euroopa spordimudelile“ ja tõlgendas ELi aluslepinguid nii, et spordi katusorganisatsioonidele on lubatud enam kui n-ö tavalistele majanduskäibes osalejatele. Kui enamikul juhtudel Euroopa Kohus järgib kohtujuristi nõuannet, siis seekord mitte. Kohtu hinnangul ei ole õigustatud kohaldada spordi katusorganisatsioonidele leebemaid standardeid.
Ehkki tuleb olulisena toonitada, et Euroopa Kohus ei öelnud, et Superliigat tuleb tingimata lubada, vaid UEFA/FIFA keelav tegevus tunnistati õigusvastaseks praeguses õigusraamistikus, siis Superliiga projekt sai kohtuotsusest mõistagi uue hingamise. Võib öelda, et juriidilised kaardid said nüüd laiali jagatud ja paremad neist sattusid Superliiga kätte. Sellegipoolest on Superliiga eestvedajad juba jõudnud öelda, et nad tahavad jätkata sportlikul printsiibil põhineva ja lausa 64 klubiga süsteemiga. See on ka arusaadav, sest Superliigal ei tule karta mitte üksnes UEFA/FIFA vastupanu, vaid ka fännide pahameelt – fännide toetus on võtmetähendusega.
Laiemas vaates on Superliiga lahend sõnum kõikidele võistkonnaspordialadele ja asjaomastele katusorganisatsioonidele: praegused struktuurid ei ole kivisse raiutud ja alaliidud ei saa mugavalt mõelda, et nendega konkureerimine on välistatud. Pigem on see lubatud. Arvestades, milliseid uusi ärilisi horisonte jalgpalli Superliiga suguste elitaarsete projektide loomine nende tegijatele avaks, siis pole sugugi välistatud, et „mäss“ kehtiva süsteemi vastu ei piirdu vaid jalgpalliga.
Royal Antwerpi kaasus
Veel teinegi kõnealuste spordikaasuste triost puudutab jalgpalli. 2020. a palusid Iisraeli vutimees Lior Refaelov ja tema tolleaegne koduklubi FC Royal Antwerp Belgia spordivahekohtul tühistada UEFA ja Belgia jalgpalliliidu nn kodus treenitud mängija (KTM) reeglid, väites, et need rikuvad ELi õigust.
UEFA KTM-reegli järgi peavad UEFA mütsi all toimuvatel profiklubide võistlustel tiimi kuni 25 liikmest vähemalt kaheksa olema sellised, keda 15–21aastasena treenis vähemalt kolme aasta jooksul nende praegune klubi või mõni teine sama riigi klubi. Sealjuures peavad nendest kaheksast mängijast vähemalt neli olema treenitud samas klubis (4 + 4 reegel). Belgia alaliit on UEFA reegleid veelgi täpsustanud ja karmistanud.
Refaelovit ja Royal Antwerpi ei saatnud vahekohtus edu, mispeale pöördusid nad Belgia riiklikku kohtusse, kes omakorda palus eelotsust Euroopa Kohtult. Euroopa Kohus otsustas nüüd, et vaidlusalused KTM-reeglid võivad tõesti rikkuda nii ELi konkurentsi- kui ka töötajate vaba liikumise reegleid. Rõhutada tuleb sõnu „võivad rikkuda“, sest kaasuse spetsiifikast tulenevalt andis Euroopa Kohus vaid suunava indikatsiooni ja jättis lõpliku järelduse tegemise Belgia kohtule.
Sarnaselt Superliiga asjaga leidis Euroopa Kohus ka Royal Antwerpi kaasuses, et UEFA ja Belgia KTM-reeglid langevad ELi õiguse mõjusfääri, sest puudutavad klubide majandus- ja jalgpallurite kutsetegevust. Konkurentsiõiguse vaatest leidis kohus, et KTM-reegel võib mõjuda klubidevahelisele konkurentsile pärssivalt, sest takistab talendikate mängijate vaba värbamist. See aga ei ole lõppjäreldus: UEFA ja Belgia alaliit peavad nüüd Belgia kohtule põhjendama, et eksisteerivad kaalukad põhjused, mis potentsiaalselt negatiivse mõju konkurentsile tasandavad.
Vaagides asja töötajate vaba liikumise vaatevinklist, märkis kohus, et esmahindamisel tähendab KTM-reegel teistest ELi liikmesriikidest pärit jalgpallurite kaudset diskrimineerimist. Nimelt on tõenäoline, et need 15–21aastased noorsportlased, keda klubi treenib, on sama riigi kodanikud – nõnda noored inimesed liiguvad harva teise riiki elama. See aga kaudselt ja tõenäoliselt tähendab, et vähemalt kaheksal mängijal 25st ei ole KTM-reegli tõttu lubatud olla teistest ELi liikmesriikidest. See ei ole ELi töötajate vaba liikumise põhimõttega kooskõlas.
Mainitud põhimõte ei ole siiski absoluutne, võimalikud on põhjendatud erandid. Siit edasi suunaski Euroopa Kohus UEFA ja Belgia jalgpalliliidu Belgia kohtule põhjendama, et KTM-reegel teenib legitiimset eesmärki ning on selle saavutamiseks proportsionaalne. Vägagi tähelepanuväärsena andis Euroopa Kohus aga üpriski avatud kaartidega mõista, et nende hinnangul vajalikku õigustust ei ole. Nimelt on UEFA rääkinud, et KTM-reegli põhieesmärk on julgustada klubisid värbama ja treenima noori mängijaid. On aga küsitav, kui tõhusalt KTM-reegel selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitab, kui kaheksast KTM-mängijast neli võivad siiski olla ka mõne teise klubi treenitud, st jõukad klubid võivad ikka talenti ka mujalt sisse osta.
Kokkuvõttes jäi KTM-reegli seaduslikkuse küsimus mõnevõrra õhku, kuid esinevad tugevad märgid, et praegusel kujul UEFA KTM-reegel ELi õiguse testile vastu ei pea. Nõnda on KTM-reeglit või mõnda muud sellist piirangut rakendavatel spordialaliitudel kasulik oma reeglid juba praegu kriitiliselt üle vaadata. Vastasel juhul võib tulevikus selguda, et võistlusreeglid on õigusvastased. See tekitaks hulga edasisi probleeme ja menetlusi. Näiteks ka Eesti jalgpalli liidul on oma Premium liiga juhendis sees Eestis treenitud mängija reegel ja klubis treenitud mängija reegel – Royal Antwerpi lahendi valguses on ka nende reeglite legaalsuse kohal küsimärk.
Rahvusvahelise uisuliidu kaasus
Kolmas kaasus algab Hollandi kiiruisutajate Mark Tuiterti ja Niels Kersholti 2014. a Euroopa Komisjonile esitatud kaebusest, et rahvusvahelise uisuliidu (ISU) reeglid rikuvad ELi konkurentsiõigust. Sportlasi häiris tõik, et ISU keelas neil osaleda ühel ISUga mitteseotud Dubai kommertsvõistlusel ja selle keelu rikkumise korral ähvardas neid viieaastane kuni eluaegne keeld osaleda ISU võistlustel. (Selgituseks: pea kõik olulised kiiruisuvõistlused toimuvad ISU egiidi all.) Kõrvalteemana kaevati, et õige ei ole ka uisutajate sunduslik allutamine Lausanne’is asuva rahvusvahelise spordiarbitraažikohtu (CAS) jurisdiktsioonile, selmet võimaldada neil riiklikku kohtusüsteemi pöördumist.
2017. aastal otsustas Euroopa Komisjon, et ISU reeglid tõepoolest rikuvad ELi konkurentsinorme, ja kohustas ISU trahvi ähvardusel oma väärpraktikat lõpetama. ISU vaidlustas selle otsuse ELi üldkohtus, mis osaliselt tühistas komisjoni otsuse ja osaliselt jättis jõusse. Kuna selline tulem ei rahuldanud ühtegi osalist, pöördusid kõik apellatsioonkaebusega Euroopa Kohtusse.
Euroopa Kohtus lahenes asi täielikult sportlaste kasuks. Kõigepealt leidis kohus Superliiga otsusega sarnastel kaalutlustel, et ISU ei saa oma suvast lähtudes keelata teistel üksustel võistlusi korraldamast ja sportlastel neil osalemast. Konkureerivate struktuuride sanktsioneerimine saab rajaneda üksnes läbipaistvatel, objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja proportsionaalsetel tingimustel – praegu ISU-l sellist õigusraamistikku ei ole. Üldine järeldus siit on, et kui ei esine just kaalukaid põhjuseid, on individuaalsportlastel igasugune õigus vabalt osaleda kõiksugustel tavapärase süsteemi välistel kommertsvõistlustel.
ISU lahendi muudab iseäranis pretsedendiliseks Euroopa Kohtu leid, et sportlaste kohustuslik suunamine vaidlema CASi arbitraažis ei taga ELi konkurentsireeglite tõhusat järgimist ega ELi kodanike tõhusat õiguskaitset. Kuna paljud spordialaliidud on oma vaidluste lahendamise reeglid koostanud arvestusega, et „kõik teed viivad CASi“, siis nüüd on alaliitudel ja neid nõustavatel juristidel hulga peamurdmist, kas ja kuidas oma reeglid ümber mängida, et ei oleks alust alaliite süüdistada sportlastelt efektiivse õiguskaitse võtmises.
Kahtlemata hakkab ISU lahend mõjutama ka seda, kuidas CAS edaspidi toimib. Usutavasti ei soovi CAS marginaliseeruda ja soovib end reformida, et kõrgete kohtute seatud standarditele vastata. Äsjane Euroopa Kohtu otsus ei ole, muide, esmakordne surveavaldus CASile. Euroopa inimõiguste kohus on juba mõnda ega suunanud CASi hindama ka seda, kas järgitud on sportlaste inimõigusi. See on midagi, mida CAS pikka aega vähemalt tõsiselt ei teinud.