Artikkel ilmus Delfis 26.02.2024
Pärnu Sadama korvpallimeeskonna peatreeneri Gert Kullamäe trahvikaasus on pälvinud palju tähelepanu. Õigustatult. Et senine teemakäsitlus ei ole sinna veel küündinud, väärib see eriline juhtum kommentaari ka õiguslikust vaatevinklist.
Kõigepealt aga meeldetuletuseks faktid. Pärast Pärnu Sadama kõige napimat kaotust Kalev/Cramole Eesti-Läti korvpalliliigas esines Gert Kullamäe taskuhäälingusaates „Pihtas põhjas“ iroonilise sõnavõtuga, mis – ehkki pealispinnal tolle mängu kohtunikke ülistav – kritiseeris esmajoones kohtunike otsust fikseerida mängu viimastel sekunditel viga Pärnu mängijale ja sinna otsa ka mõningaid teisi Pärnu vastu tehtud vilesid. Seejärel saime kuulda, et Eesti-Läti ühisliiga tehniline komisjon on trahvinud Pärnu võistkonda tema peatreeneri väljaütlemiste eest 1000 euroga.
Trahv ei pruugi püsima jääda
Alustuseks tuleb osutada, et trahviotsus ei pruugi jääda püsima, sest liiga reglement lubab tehnilise komisjoni otsuse apellatsioonikomisjoni edasi kaevata. Autorile teadaolevalt ei ole Pärnu Sadam edasikaebe võimalust veel kasutanud, ent seda ei ole ka välistatud.
Muuseas, liiga reglement ei ütle, mis tähtaja jooksul võib trahvi vaidlustada, ehkki see on õiguslikult fundamentaalne küsimus. Ka puuduvad reeglid selle kohta, kuidas apellatsioonimenetlus üldse käib. Professionaalse spordiliiga elementaarse hügieeni hulka peaks kuuluma juriidiliselt kompetentne alusdokument, mis annab olulistele küsimustele vastuse, ei ole iseenda suhtes vastuoluline jne.
Trahvi toonud menetlus tekitab küsimusi
Meedias on kõlanud, et tehniline komisjon tegi trahvi omal algatusel, ilma et keegi oleks nende poole sel teemal pöördunud. Liiga reglemendi punkti 12.1 järgi hindab tehniline komisjon reeglite rikkumisi kas mõne klubi protesti või peakohtuniku, komissari, lauakohtunike või kummagi riigi korvpalliliidu peasekretäri avalduse alusel. Kui Kullamäe sõnavõtu peale tõesti ei kaevanud ükski eelnimetatud tegija, siis on tõsiselt kaheldav, kas tehnilisel komisjonil üldse oli õigus trahvi teha.
Tõsi, reglemendis on ka punkt 12.8, mis (justkui) annab tehnilisele komisjonile teatava omaalgatusliku tegutsemise õiguse, kuid see on kirjutatud sedavõrd jälgimatult ja nigelas inglise keeles, et sätte mõte jääb ka kümnekordsel lugemisel hoomamatuks. (Iga lugeja saab ise hinnata: „Technical Commission is authorized to make decisions about imposing sanctions for any violations of Tournament Regulations that are not specified in Club protests and/or submissions by the head referee and/or commissioner and are identified after its release, including by viewing photos and/or videos of the games, obtaining information from the media, social networks and studying other evidence of Tournament Regulations’ violation.“(Tõlge: „Tehniline komisjon on volitatud tegema otsuseid sanktsioonide kohaldamise kohta, mis puudutavad mistahes turniirireeglite rikkumisi, mida ei ole täpsustatud klubi protestis ja/või peakohtuniku ja/või komissari avalduses ja mis on tuvastatud pärast selel avaldamist, sealhulgas vaadates fotosid ja/või videosid mängudest, saades informatsiooni meediast, sotsiaalvõrgustikest ja studeerides muid tõendeid turniirireeglite rikkumise kohta.“)
Eriti segaseks jääb, mis asi on see „it“ ehk eestikeeli „see“, pärast mille „väljalaskmist“ tuvastatud rikkumisi saab tehniline komisjon omal algatusel menetleda.
Eriti groteskne on punkti 12.8 viimane lause, mis vist (lonkava sõnastuse tõttu ei saa jällegi kindel olla) annab mõista, et tehnilisel komisjonil on õigus määrata trahve, mida ei ole liiga reglemendis ette nähtud. Iga lugeja hinnaku jälle ise: „Technical Commission can and are legally authorized to instigate a fine which is not regulated in all Tournament Regulations.“ (Võimalik tõlge: „Tehniline komisjon saab ja on õiguslikult volitatud kehtestama trahvi, mida ei ole turniirireeglites reguleeritud.“ „Võimalik“ on see tõlge selle pärast, et sõnad „in all“ on inglise keele reeglite järgi sõnade „Tournament Regulations“ ees vigased.)
Kui see on tõesti asja mõte, siis lubagem meenutada, et spordialaliidud ja -liigad ei saa määrata sanktsioone, mida nende enda reeglid selgelt ette ei näe. Seda on kohtud, sh rahvusvaheline spordiarbitraažikohus, juba ammu öelnud.
Igal juhul on arusaamatu, et kui reglemendi üks säte annab tehnilisele komisjonile õiguse menetleda rikkumisi üksnes sellekohase avalduse korral, siis miks on reglemendis teine säte, mis (vist?) nullib esimese sisu sootuks. On võimalik tõsiselt argumenteerida, et reglemendi punkt 12.8 on niivõrd segane ja ebakoherentne, et see on trahvimise alusena kõlbmatu.
Kullamäe sõnad kahjustasid liigat?
Liiga reglemendi järgi võib kuni 3000-eurone trahv järgneda tiimiliikme sõnavõtule, mis: (1) on tehtud „meedias“; (2) on „halvustav“; (3) „võib kahjustada“ liigat või asjaomaseid rahvuslikke alaliite. Kahe viimasena nimetatud tingimuse täidetus on tõsiselt küsitav. Trahvi võib määrata aga üksnes siis, kui täidetud on kõik trahvikoosseisu elemendid.
Tehnilise komisjoni esindaja ei ole oma avalikus kommunikatsioonis sõnagagi selgitanud, kas üldse ja kuidas täpsemalt Kullamäe avaldused „võivad liigat kahjustada“. Kui peaks olema, et ka trahviotsus ise ei pööra sellele elemendile tähelepanu, on otsus õigusvastane, kuna trahvi tegemise üks eeldusi on jäetud sootuks hindamata.
Autor nõustub nendega, kelle hinnangul Kullamäe ja Co. ülesastumised – isegi kui need on täis kriitikat – pigemini turgutavad ja tugevdavad kohalikku korvpallielu. Kirglik ja sageli humoorikas, ent asjatundlik arutelu asjaosaliste endi poolt on üldise huvifooni tõstmiseks ja köitvate narratiivide tekkeks hädavajalik. Siinkirjutaja võib omast käest kinnitada, et nt Eesti jalgpalli meistriliiga tagumiste tiimide käekäik ja mõõduvõtud ei pakkunud tükk aega kaugeltki nii suurt huvi kui viimastel aastatel, mil Betsafe’i jalka-podcast’i koloriitne kvartett on hoogsas, lõõpivas ja teinekord isegi vandesõnadeni viivas kriitilises kastmes lahanud kohalikku vutielu.
Nii on ka korvpalliga. Kui on ažiotaaži, erinevaid põnevaid teemaliine, konflikti ja pinget, siis on asi (potentsiaalsele) fännile oluliselt paeluvam kui ilma nendeta. Spordis ja spordile on statistikast mänguprotokollis ja väljakul toimuvast olulisemgi fänni nn match day experience (otsetõlge: mängupäeva kogemus), emotsioonid ja köitvad narratiivid nii individuaalsel kui kollektiivsel tasemel.
Kas kriitika läks üle piiri?
Kullamäe tiraad oli kahtlemata kriitiline. Aga kas ka „halvustav“, nagu nõuab reglement trahvimise eeldusena? Kriitikal ja halvustamisel on kvalitatiivne vahe.
Kullamäe ei nimetanud kohtunikke solvava sõnaga ega saatnud neid ühtegi „päikesevabasse reisisihtkohta“. Ta andis iroonilises võtmes ja halekoomilisi elulisi paralleele tuues mõista, et kohtunikud käitusid ebamõistlikult ja lasid Pärnu vastu liiga kerget vilet. Isegi kui võtta hoiak, et see kvalifitseerub otse halvustamiseks, siis trahvi õigustamiseks peaks see ikkagi olema teatava raskusastmega.
Euroopa inimõiguste kohtu viimaste aastate praktika järgi tegutseb ka niisugune eraõiguslik spordiorganisatsioon või -liiga, nagu seda on Eesti-Läti korvpalliliiga lõppastmes Euroopa inimõiguste konventsiooni „vihmavarju“ all, ning peab selleks, et tema otsused vaidlustamisel püsima jääksid, järgima euroopalikke põhiõigusi ja -vabadusi.
Üheks konventsiooniga kaitstavaks põhivabaduseks on sõnavabadus. Kohtupraktika järgi katab sõnavabadus ka irooniat ja satiiri ning iga sekkumist sellesse tuleb hoolikalt kaaluda. Ka on leitud, et sõnavabadus kaitseb arvamusi, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad. Järelikult on sõnavabaduse kasutamise piiramine ja sanktsioneerimine õigustatud vaid õigustamatult raske solvamise puhul. Sellest oleme Kullamäe kaasuse puhul kaugel.
Oluline on siin seegi, et kriitika kohtunike vilepartii suunas on korvpallimängu sisse kirjutatud. Pahameel kohtunike suunal ei ole midagi erakorralist, see on mängu harilik osa. Ka näeb Euroopa inimõiguste kohtu praktika ette, et avaliku elu tegelased peavad olema kõrgema kriitika talumise lävega. Et Eesti-Läti liigat mängitakse publikuga saalides, võib väita, et vilemehed on selles ametis avaliku elu tegelased. Järelikult peavad nad – nagu ka sportlased, poliitikud, tuntud muusikud jne – teatud piirini taluma kriitikat.
Liiatigi oli Kullamäe kriitika legitiimne selles mõttes, et pahameelt pälvinud vile oligi kaheldav. See ei olnud lihtsalt ühe pettunud kaotaja ränt, mil pole reaalsusega pistmist. Selle krooniks – ja nüüd nota bene! – on Eesti korvpalliliit avalikult tunnistanud, et Pärnu Sadama ja Kalev/Cramo mängu teenindanud kohtunikud on saanud sel mängul tehtud eksimuste eest karistada. Seega on Pärnut trahvitud kriitika eest, mis on korvpalliliidu enda kinnitusel õigustatud.
Trahv viitab laiematele probleemidele
Eraldi probleem on see, et tehnilise komisjoni kõneisiku väitel ei määratud Pärnu Sadamale trahvi mitte üksnes Kullamäe esinemise tõttu konkreetses „Pihtas põhjas“ saates, vaid see olevat olnud „viimane piisk karikasse“. Õigusriiklikus süsteemis saab aga trahvida ikkagi mingi kindlalt piiritletud rikkumisepisoodi eest, mitte põhimõttel, et kellelgi kusagil sai mõõt täis või et ebameeldiv inimene peab trahvitud saama.
Häirivad on ka tehnilise komisjoni ja Eesti korvpalliliidu esindajate viited, et hooaja eel olla liiga, klubide ja kohtunike vahel tehtud kokkulepe, et meedias hoidutakse kohtunike töö kritiseerimisest. Esiteks, isegi kui selline „tagatoa“ kokkulepe sai tehtud, ei ole see juriidiliselt siduv. Liiga reglement ei keela meediaga kõneledes kohtunikest rääkimast, keelatud on liigat kahjustada võiv halvustamine.
Teiseks, kuigi kohtunike endi ja ehk ka liiga soov kohtunikke eriliselt kaitsta on jälgitav, siis ei leidu ühtegi põhjust, miks peaksid kohtunikud olema avalikule kriitikale immuunsed. Mille poolest kohtunikud erinevad mängijatest või treeneritest, kes sageli osutuvad väga negatiivsete avalike sõnavõttude adressaadiks?
Vägisi näib, et kogu see lugu on solvumiskultuuri järjekordne näide par excellence. Kui keegi või miski ei meeldi, siis vaigistame ta trahviga. Ühtlasi on see järjekordne samm selles suunas, et niivõrd emotsionaalset spordiala nagu korvpall mängitaks ja elataks steriilses raamatukoguõhkkonnas.
Lõpuks on kohatud ka tehnilise komisjoni ja korvpalliliidu mõistaandmised, justkui ei peaks Kullamäe taskuhäälingusaates üles astuma. Tingimusel, et ei rikuta ühtegi seadust või lepingut, ei ole see, mida üks treener hobi korras teeb, ühegi komisjoni või liidu asi. Tegu on küsimusega põhiseaduslikust eneseteostusvabadusest. Kui treener tahab, tehku raamatuklubi, poliitilist stand-up’i või andku loenguid esoteerika alal.