Artikkel ilmus ERR-is 04.12.2023
Sõnumisegadus, õigusloome ja bürokraatia kuhjumine võivad rohepöördele karuteene teha. Vastust vajavad küsimused, kas rohepöörde kese on seadusandja, tootja või tarbija vastutusel ning millised on osapoolte rollid ja ülesanded, kirjutavad Mart Parind ja Põim Kama.
Kliimamuutused on kohal ja aasta-aastalt süvenemas, mistõttu pole rohepöördega võimalik viivitada. Paraku langeb intensiivne üleminek praegu ajajärku, mil üldine ärevus ja ebakindlus on nii Eestis kui ka kogu maailmas väga suured. Palju asju juhtub korraga ja suur osa neist on ebameeldivad, koguni ohtlikud. Meie lähedal toimub sõda, sagenevad hübriidrünnakud, majandus on languses ja hinnad pööraselt tõusnud.
Kuidas veenda inimesi ja ühiskonda rohepöörde akuutsuses, kui on võimalus, et kavandatavad muutused toovad kaasa meie juurdunud eluviiside ja tarbimisharjumuste lõhkumise ning elukalliduse täiendava tõusu? Küsimus on Eesti puhul seda keerukam, et uuringute järgi on eestlane Euroopa Liidu keskmisest oluliselt leigem uskuma kliimamuutusi ja nende tõsidust, samuti toetama roheinvesteeringuid.1
Need väljakutsed pole praegu omased mitte ainult Eestile. Mitmed Euroopa riigid on muutunud rohepoliitikate rakendamise tempo osas ettevaatlikuks, sest meetmed võivad rängalt mõjutada majandust ja elukallidust ning see omakorda võib ühiskonda liigselt polariseerida, soodustades vastureaktsioone ja äärmuslaste-populistide võimuletulekut.
Suurte ühiskondlike protsesside juures oluline jälgida raha. Üleminek jätkusuutlikule majandusmudelile sõltub tehnoloogiate arengu kõrval sellest, kuidas käitub kapital ning milline on poliitiline ja õiguslik keskkond. Ehk rohepööret juhivad ennekõike pangad ja finantsturud ning sealt tuleb viimasel ajal alarmeerivaid märke: rohesektori aktsiad on juba kaks aastat languses ja viimastel kuudel on mitmed rohelised investeerimisfondid punaseks muutunud, kaotades usaldust ja raha.
Kui ebakindlus rohepöörde suhtes kasvab, siis on oluline roll kommunikatsioonil. Eduka kommunikatsiooni aluseks omakorda on usaldus ja arusaadavus.
Eestis on suur murekoht rohepöördega seotud sõnumisegaduse lahendamine avalikus inforuumis. Pole näha, et Eestis oleks praegu ühtset arusaama, kas rohepööre peaks tähendama tasaarengut ja n-ö kestlikku kahanemist või üleminekut uuele ja jätkusuutlikumale majandusmudelile, mille eesmärk on majanduskasv. Inimestel on arusaadavalt raske võtta omaks ideid, mis pole selged ja üheselt mõistetavad.
Segadus valitseb ka küsimuses, millised on kavandatavad lahendused ja osapoolte rollid kogu protsessis. Kas rohepöörde kese on seadusandja-, tootja- või tarbijavastutusel? Sellegi kohta liigub eksitavaid sõnumeid.
Võtame näiteks planeeritava saastetasude tõstmise, mida tööstuse arvates tehakse kiirustades ja ilma piisavate mõjuanalüüsideta. Kliimaministeerium on selgitanud, et saastetasusid pole alates 2015. aastast tõstetud ja printsiip on, et saastaja maksab. See väide pole aga üheselt täpne, sest lõppastmes maksab alati tarbija – iga tootja peab oma kulud tarbijale edasi kandma, teisiti pole tal võimalik tasuvalt tegutseda.
Kas me saame olla kindlad, et tarbija sellest aru saab ning on valmis ja võimeline maksma? Ilmselt mitte, kui seda ei selgitata. Seda enam, et koormust ja vastutust delegeeritakse tarbijale järjest enam nii rohepöörde meetmete kui ka riigieelarve lappimise vaimus ja avalikkus pole kuulda saanud ühestki analüüsist või arvutusest, milliseks kujuneb hinnatõusude ja uute kerkivate maksude koondmõju leibkondade eelarvele.
Ebaselgus rohepöördega kaasnevate kohustuste ja nende põhikandjate osas ei ole mitte üksnes kommunikatiivne, vaid ka juriidiline probleem. Nimelt nõuab põhiseadusest võrsuv õigusselguse põhimõte, et iga õiguslik regulatsioon peab olema selge ja täpne ning selle kohaldamine ettenähtav. Seda eriti juhul, kui see võib üksikisikutele ja ettevõtjatele asetada kohustusi või kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, näiteks trahvid või muud sanktsioonid nõuete rikkumise eest.
Seepärast on parimal juhul juriidiliselt küsitav tuletada üldsõnalistest õigusnormidest või, mis veelgi problemaatilisem, õiguslikult mittesiduvatest poliitilistest deklaratsioonidest ja strateegiadokumentidest konkreetseid ja siduvaid rohekohustusi, mis hakkavad inimeste ja ettevõtete käekäiku vahetult mõjutama.
Tähelepanuväärne on, et ka riigikohus leidis hiljutises Auvere õlitehase lahendis, et Eesti riigi kohustus panustada kasvuhoonegaaside heite piiramise eesmärkide saavutamisse tuleneb põhiseadusest. Põhiroll on selles riigikogul, mis peab otsustama kõige olulisemad küsimused ja aegsasti kehtestama realistliku ja õiguslikult siduva regulatsiooni. Riigikohus tunnistas, et selge seadusandluse puudumine loob suurt ebakindlust ning et “sogases vees” otsustamine võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ja avaliku huvide ülemääraseid piiranguid.2
Tõepoolest, paljud otsustajad nii era- kui ka avalikus sektoris seisavad lähiaastail silmitsi olukordadega, kus neil tuleb vastu võtta üpriski detailseid ja valdkonnaspetsiifilisi rohepöördest tingitud otsuseid. Mõistagi on neid otsuseid keeruline teha, kui sisuliselt ainsaks juhiseks on abstraktne poliitiline deviis, et kliimamuutused on halvad ja me peame nende vastu võitlema. Seetõttu on hästi läbi mõeldud, piisavalt detailne ja sektorite eripära arvestav kliimaseadus pakiliselt hädavajalik.
Nii mastaapne ettevõtmine kui rohepööre ei saa toimuda kabinetivaikuses, vaid eeldab ühiskonna kõigi tasandite kaasatust, mõistmist ja koostööd. Bürokraatia ja regulatsioonide kasv on liialdusse laskudes kontraproduktiivsed, seda nii tootja kui ka tarbija tasandil. Eriti kui selle foonil kasutatakse rohe-eesmärke teenivates sõnumites häbimärgistamist stiilis: “Kas sa tõesti viskasid selle jogurtitopsi olmeprügisse, kuidas sa nii rumal oled?”
Kui “õige” käitumine või keskkonnateadlik valik on keeruline (nagu näiteks majapidamises tekkiva prügi viieks kuni seitsmeks sorteerimine ning igale liigile eraldi konteineri või vastuvõtupunkti leidmine) ning eksides tuleb ennast veel süüdi ja halvasti tunda, tekib paratamatult tõrge ja vastumeelsus ning asjale lüüakse käega.
Ka laiemalt võivad bürokraatia ja keerukuse kasv rohepöördele karuteene teha. Kui võtame näiteks ettevalmistatava Euroopa Liidu roheväidete direktiivi, mis kohustab ettevõtjaid oma roheväiteid tõendama ehk tarbijale kogu tõendava info kättesaadavaks tegema, siis kas me tegelikult panustame sellega keskkonnateadlikumasse tootmisse?
Muidugi on hea, kui rohepesu väheneb ja sõnumid muutuvad tõenduspõhiseks, aga see ei too tingimata kaasa keskkonnasõbralikumat tootmist ja tarbimist. Küll aga paneb selline lahendus tarbija õlule vastutuse kogu tootega kaasnev info endale selgeks teha, sellest aru saada ja keskkonnasõbralikult valida. Kui tootja vastutus on ennekõike info kättesaadavaks tegemine, siis järelikult eeldame, et tarbija suudab aru saada ja valida, aga see pole realistlik. Selleks peaksime poes käima koos advokaadi, keskkonnaeksperdi ja veel mitme spetsialistiga.
Unustada ei tohi sedagi, et regulatsioonide rakendamisega kaasnevatel ümberkorraldustel ning digitaalsel ja halduskoormusel on samuti oma keskkonnamõju. Nõnda peavad seadusandjad rohemeetmeid hästi balansseerima, et ei tekiks olukorda, kus ühe käega tehakse keskkonna vaatest justkui õilis tegu, ent teise käega pühitakse see edu minema.
Rohepööre on midagi, mida inimkond õpib käigu pealt, sest seda pole kunagi varem tehtud, mistõttu on mõistetav, et iga idee end ei õigusta ning mõni mõte või otsus osutub tagantjärele ebatõhusaks. Sellegipoolest on rohepöörde suurimaks väljakutseks sihi ja selguse hoidmine selliselt, et väärt eesmärk ei muutuks trotsi tekitavaks nuhtluseks osapooltele, kellest eesmärgi saavutamine sõltub.
Rakendades segaseid sõnumeid ja tervet müriaadi ebaproportsionaalselt koormavat seadusandlust kaotab rohepööre toetust ja usaldust ning on määratud ebaõnnestuma.
2 Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2023 otsus asjas nr 3-20-771, p 48.