Ajakirja Juridica perekonnaõiguse erinumbris ilmus NOVE advokaadi ja perekonnaõiguse valdkonna juhi Andra Olm´i teadusartikkel laste hooldusõiguse teemal “Ühine hooldusõigus ja selle lõpetamine: vanema õigus versus lapse huvi.”
Artiklis analüüsitakse, kas ja kuivõrd on kohtupraktikas kujundatud tõlgendus kooskõlas perekonnaseaduse hooldusõiguse kontseptsiooni algsete eesmärkidega, milles seisneb lapse parim huvi hooldusõiguse vaidlustes ning kuidas leida tasakaal lapse huvide ja vanema õiguste vahel, kui vanemad ei soovi või ei suuda enam ühist hooldusõigust üksmeelselt teostada. Seejuures tuuakse artiklis välja praktikas tekkinud vastuolusid ja kitsaskohti ning püütakse neile lahendusi pakkuda.
Artikli olulisemad järeldused on järgmised:
- Ühise hooldusõiguse muutmine ei ole samastatav vanema õiguste äravõtmise ega vanema õiguste piiramisega. See on üksnes vahend õigusliku olukorra vastavusse viimiseks lahkumineku järel perekonnas tekkinud elulise olukorraga ja vajadusega stabiilsuse järele, kui hooldusõigust ei suudeta enam konstruktiivselt ja sõbralikus koostöös teostada.
- Selleks et otsustada, kas ja millises ulatuses oleks ühise hooldusõiguse lõpetamine konkreetse lapse huvides, on vaja lapse huve päriselt kaaluda ja analüüsida seda, mida tekkinud olukord ja võimalikud erinevad lahendused sellele lapsele nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis kaasa tooksid. Kui kohus leiab, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse säilitamine, tuleb seda seega sisuliselt põhjendada.
- Lapse vajadus õigusrahu ja stabiilsuse järele kaalub üles vanemate võrdõiguslikkuse, seda nii lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamisel.
- Kui kohus on jõudnud äratundmisele, et ühise hooldusõiguse lõpetamine on vajalik, tuleb otsustada ka selle üle, kummale vanemale anda osaline või täielik ainuhooldusõigus. Siinkohal võiks lähtuda sellest, kumb vanem on neid otsuseid seni tavapäraselt teinud või kui koos elades tehti otsuseid reeglina ühiselt, siis kumb vanem suudaks kõiki asjaolusid arvestades eelduslikult lapsesse puutuvate oluliste otsuste tegemisel seada lapse huvid enda isiklikest huvidest ettepoole, tagada lapsele maksimaalne heaolu, stabiilsus ja turvalisus ning kasutada ainuhooldusõigust heas usus teise vanema huve kahjustamata (sh soodustades lapse ja teise vanema suhtlust).
