Artikkel ilmus ERR-is 29.09.2022
Poliitikahooaja algus on taas päevakorda tõstnud küsimuse, kuidas peaks Euroopa Liit käituma ühiselt kokkulepitud väärtustest irdunud liikmesriikidega. Võimalikud tegevused on teada, küsimuste küsimus on see, mida päriselt teha, et mitte jääda oma reaktsioonis hambutuks, provotseerimata samal ajal liitu sandistavat poliitilis-juriidilist “tuumasõda”, kirjutab Mart Parind.
Euroopa Parlament võttis hiljaaegu vastu raporti, et Ungari ei ole enam demokraatlik riik, vaid on vajunud autokraatiasse. Samuti saime äsja lugeda, et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku pidada kinni 7,5 miljardi euro ulatuses Ungarile EL-i eelarvest ettenähtud makseid.
Ehkki märgilised ja tugevad, on need avaldused siiski kaugel šokeerivast. Ungari probleemid õigusriigi ja demokraatia põhimõtete järgimisel ning põhiõiguste tagamisel on hästi dokumenteeritud, neist on räägitud aastaid ning mure on olnud pigem ägenev kui taanduv.
Minemata Ungari kaasuse spetsiifikasse, on eelmainitud poliitsündmused heaks meenutuseks, et kõigi muude katsumuste kõrval, millega Euroopal tuleb pakilisena rinda pista (Venemaa sõda Ukraina vastu, kliimakriis, meeletu hinnatõus, koroonapandeemia tagajärjed jne), häirivad EL-i kodurahu ka omaenda “pahad poisid”.
Nimelt on mitte ainult Ungaris, vaid mõnes teiseski liikmesriigis (peamiselt Poolas) asutud ründama kohtute sõltumatust, suukorvistama vaba meediat, tasalülitama inimõigusi jne. See paneb murelikult küsima, kuidas saaks ja peaks EL sellele reageerima.
EL peab oma reaktsioone väga hoolega kaaluma
Midagi peab EL rikkujate korralekutsumiseks kahtlemata tegema, vastasel juhul riskib liit muutumisega iseenda paroodiaks. Püüdleb ju EL olema põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigi kants. See ei ole mitte üksnes poliitiline loosung, vaid on nii üldiste printsiipide kui ka detailsemate reeglitena kirja pandud EL-i aluslepingutesse ja õigusaktidesse. Seega on nii üksikutel liikmesriikidel kui ka liidul tervikuna õiguslikult siduv kohustus liidu alusväärtusi täie tõsidusega ja katkematult järgida.
Ka ei saa lubada, et EL-iga liitumiseks ja seeläbi liidu hüvedest osa saamiseks vuntsib riik end ajutiselt üles, et seejärel, juba klubis sees olles, lasta köis lohisema ning unustada ühenduse kesksed põhimõtted sootuks. EL ei ole rosinasai, kust võiks paremad palad (EL-i toetusrahad, isikute tegevus- ja liikumisvabadused, ühisturg jmt) välja noppida, et siis vähem meelepärane kraam nagu solidaarsus kriisides, riigivalitsemises kõrgete standardite järgimine jne endast puutumata jätta.
Siin-seal on kõlanud argument, et EL-il ei maksa kursilt kaldunud liikmesriike oma nõudmistega “tülitada”, sest see võib panna neid pahaselt veelgi enam endasse kapselduma.
Ehkki selles on oma iva, siis printsipiaalsel tasemel on selline seisukoht moraalselt sama laostunud kui verise türanni Vladimir Putini kohtlemine siidikinnastes, et too võiks enda algatatud kuritegelikus sõjas “säilitada oma näo” ning mitte saada alandatud. Rikkuja vastutusele võtmist ja korra jalule seadmist ei saa väärata hirm, et äkki rikkuja haavub: rikkumisega kaasnev stigma on rikkuja, mitte kannataja või korralooja mure.
Vastukaaluks eelöeldule on siiski tõsi, et EL peab oma reaktsioone väga hoolega kaaluma ja sihtima. Liidust oleks lühinägelik minna valimatult kõikide “fanfaaride ja kahuritega” välja, sest üks asi on avaldada suurt muret, alustada erinevaid kohtuasju, pitsitada rahaliselt jne, kuid hoopis teine asi on päriselt saavutada soovitav lõpptulemus ehk tuua riik EL-i alusväärtuste juurde tagasi.
Alusväärtuste juurde tagasi toomine nõuab ilmselgelt ka asjaomase riigi enda tahet ja panust, mida oleks naiivne loota, kui riik tunneb ennast Euroopa poolt ruineerituna ja on muutunud kõige euroopaliku vastu lausallergiliseks.
Seega nõuab olukord europoliitikutelt ja -ametnikelt diplomaatia kõrgpilotaaži: kus on tasakaalupunkt, et olla liidu alusväärtuste maksmapanekul piisavalt resoluutne, aga mitte oma positsiooni üleforsseerides? Ka tuleb osata kuulata, sest manitsevad monoloogid kipuvad viljatuks jääma.
Kaasuse muudab eriti delikaatseks tõik, et Ungari, Poola ja Co. ei ole “mingid kolmandad riigid kusagil mujal”, vaid me igapäevased liitlased, kellega koos tuleb langetada suuri ja olulisi otsuseid. See nõuab arusaadavalt usaldust ja head koostöövaimu. Sestap, kui ajada asju nõnda ebaõnnestunult, et tagajärjeks on senisest veelgi suurem tüli, ei ole vaja just palju fantaasiat, nägemaks ette stsenaariumit, kus EL-ist jääb järele vaid hädine juriidiline kest, mille töövõime jääb soovitust kaugele.
Ühtki liikmesriiki ei saa liidust välja heita
Euroopa Liit, olles ka ise seotud õigusriigi põhimõttega, saab rikkujate noomimiseks kasutada vaid neid vahendeid, mis on EL-i õigusega selleks puhuks ette nähtud. Olgu kohe öeldud, et EL-i õigus ei luba ühtki liikmesriiki liidust välja heita. Praegu on EL-i juriidilises tööriistakastis kolm peamist abinõud, võitlemaks EL-i alusväärtuste rikkumise vastu.
Esimene võte on rikkumishagi esitamine Euroopa Kohtusse. Sellel on süstemaatiliste ja üldist laadi probleemide vastu võitlemiseks aga selged puudused. Nimelt saab hagi puudutada vaid mingit selgelt piiritletud rikkumist.
Seega, et katta ära ühe EL-i alusväärtustest irdunud riigi kogu valupunktide spekter, tuleks viimane jagada väga mitmeteks üksikuteks rikkumisepisoodideks. On ütlematagi selge, kui kohmakas, aeganõudev ja ebaefektiivne see oleks.
Lisaks saab Euroopa Kohus rikkumishagi lahendades üldjuhul vaid tuvastada rikkumise fakti, mitte aga määrata rikkujale karistust. Reeglina saab kohus määrata rikkujale rahalise karistuse alles siis, kui too ei ole mingi aja jooksul pärast esialgset, rikkumist tuvastava otsust oma käitumist parandanud ja Euroopa Komisjon on toonud sama asja kohtusse teisele ringile.
Niisiis, kui riik on tõepoolest allumatu, läheb enne mitu aastat, et jõuda rahalise karistuse kui meetmeni, mis võiks reaalselt mingit mõju avaldada. Liiatigi tuleb möönda, et kui riik on ikka otsustanud EL-i õigust eirata, ei pruugi ta ära maksta ka Euroopa Kohtu määratud trahvi (Poola on selle tembu juba ka teoks teinud). Siiski on EL-il võimalik tasaarvestada oma nõue riigile väljamaksmisele kuuluvate summadega.
Teine meede on nn artikkel 7 menetlus, mis on olemuslikult mõeldud justnimelt süsteemsetele EL-i alusväärtuste rikkumistele reageerimiseks. Selle potentsiaalne “tulejõud” on suur: võimalik on peatada erinevaid riigile liidu liikmesusest tulenevaid õigusi, nt hääleõigus Euroopa Liidu Nõukogus.
Siingi on mitu “aga”. Kõigepealt tuleb reaalsete sanktsioonideni jõudmiseks läbida ohtralt menetlusetappe, mis võtavad kaua aega. Peale selle on ühel hetkel tarvis Euroopa Ülemkogus, mis koosneb eeskätt liikmesriikide valitsusjuhtidest ja riigipeadest, ühehäälset vaheotsust, et menetlusalune riik jätkuvalt rikub EL-i alusväärtusi.
Seega, kui riigil on mõni lojaalne liitlane, kes mingil põhjusel – näiteks kartes omaenda rikkumiste tõttu endalegi sanktsioone – ei ole nõus oma poolthäält andma isegi siis, kui rikkumine on objektiivselt võttes ilmne, jääb artikkel 7 menetlus kasutuks. Ungari ja Poola, mis on mõlemad praegu artikkel 7 menetluse all, ongi andnud mõista, et pakuvad teineteisele katet.
Kolmas, EL-i õiguskorras uusim vahend on eelarve tingimuslikkuse protseduur, mis tähendab lihtsustatult võimalust peatada õigusriigi põhimõtet rikkuvale liikmesriigile EL-i eelarvest talle ette nähtud maksed.
Selle meetme eelis on, et suhteliselt kiiresti saab keerata rikkuja “rahakraanid” kinni, mis eelduslikult peaks olema küllaltki mõjus. Euroopa raha on ju magus ning ilma selleta saab meelevaldselt toimetava valitsuse eelarve tugeva löögi. Lisaks ei vaja maksete peatamine otsustajate üksmeelt, vaid asi lahendatakse Euroopa Liidu Nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega ehk üksikutel tegijatel on asja vetostada keeruline kui mitte võimatu.
Siiski pole ka eelarve tingimuslikkuse protseduur mingi imerohi. Selle abil saab euroraha kinni pidada vaid siis, kui on tuvastatud piisavalt tõenäoline ja otsene side, et probleemid õigusriigiga viivad EL-i vahendite õigusvastase kasutamiseni. Sellise seose äranäitamine pole just lihtne ülesanne ja on kohtus vaidlustatav.
Nende, aga ka neid toetavate n-ö kirjutamata poliitnõksudega opereerides tuleb EL-il ületada üha tõsisemaks ja tülikamaks muutuv vastasseis “perutavate” liikmesriikidega. Liidu töövõimet ja tõsiseltvõetavust kahandav kodutüli ei tohi enam kaua kesta, eriti praegu, mil Euroopa peab olema nii sõnades kui ka tegudes ühtsem ja tõhusam kui eales varem.
Otsustajad peavad saadaolevaid vahendeid väga oskuslikult doseerima, sest pelk sanktsioonisammude astumine on vaid pool tehtest, tõeline enigma on veenda EL-i alusväärtustest kaugenenud riike end reaalselt parandama.
Mart Parind on advokaadibüroo NOVE Euroopa õiguse valdkonna juht ja raamatu “Euroopa Liidu õigus. Eesti vaade” autor.